Projekti uue kooliaasta uus etapp viis minu, Eeva, Elisabethi, Heidi, Heido ja Lisette Šotimaa väikelinna Thornhilli. Minu jaoks oli vahetusnädal mõnus rohi tavaliselt umbes novembrikuus tekkiva koolitülpimuse ennetamiseks, seda enam, et juba algusest peale ei läinud nii mõnigi asi nii, nagu eeldatud...
Esmaspäev, 7. november, kell 8.15, Tallinna lennujaam
Longime pisut unistena turvakontrolli poole, Kalevi šokolaadid ja Joiki lõhnaküünlad kohvris loksumas. Meie isiklik "reisikorraldaja" õpetaja Ristikivi astub rivi eesotsas, soni peas. Kuulsuste seina juures viib ta läbi ka väikese virgutava ühiskonnaõpetuse tunni.
Eesti ilmale omaselt lükkub meie lend algava minilumetormi tõttu edasi, jõuame oodates järgi proovida kõik lennujaama kõik kõige mugavamad istmed, loopida Postimehe paberlennukeid ning kinnitada ärikontaktide seinale Miilangu QR-koodi. Kaotamata usku meie uude rahvuslikku lennufirmasse, pidime Amsterdamis maandudes siiski tõdema, et olime Glasgowi lennule hiljaks jäänud. Lõpuks Šotimaa pinnal, rabas meid suure linna kirju, suhteliselt multikulti tänavapilt ja raudteejaama King's Crossi moodi õhkkond.
 |
| Lennart Meri lennujaamas võiks vabalt terve päeva sisustatult mööda saata |
 |
| Amsterdam-Glasgow lennul jõime esimest korda vett jogurtitopsidest |
 |
| Kaks päeva enne |
 |
| Juba esimesed Glasgow' tänavad pakkusid küllaldaselt nägemis-ja haistmiselamusi |
 |
| Jalakäijate tänav |
Istusime pooleteiseks tunniks rongile, kus lõime esimesed verbaalkontaktid ka kohalikega - keset kaardimängu pöördus meie poole üks mootorratturirõivastes keskealine õllekõhuga härra, kes mingil põhjusel pidas vajalikuks välja osutada, et Lisette käes on ace of spades. Ta pidi seda oma esmaklassilise šoti aktsendi tõttu küll kordama, kuid kui meie segaduses nägude hulgas siiski ühtki Motörheadi fänni ei paistnud olevat, pöördus ta tagasi oma naise poole ning jõi marjamaitselist siidrit edasi.
 |
| Siis, kui sul on Ace of Spades |
Dumfriesi rongijaamas (suurem linn Thornhilli lähistel) ootasid meid viis elevil ning silma järgi pisut nooremat tüdrukut, kes meid siis omavahel nimedes selgusele jõudes ära jagasid ning kaasa võtsid. Mina ise olin sattunud elama sinnasamasse linna ning ainuke viivitus koduteel oli peatus kohaliku Fish&Chipsi putka juures, kuna meie jaoks plaanitud ühisele pitsasöömisele me lihtsalt ei jõudnud..
Esimene mälestus minu nädalaajasest suburban-kodust on trepialuse konku olemasolu, seejärel suhteliselt jahedad toad. Ülimaitsva ja suure kala pingutustega lõpetanud, ajasin veel tunnikese oma hosti Sarahiga juttu ning uni tuli jahedas toas paksu teki all äraütlemata magus.
Kuidas meid koolis vastu võeti, kui hoolsalt me projektitööd tegime ning mitu kummitust me lossidest leidsime - loe juba lähipäevil!!:))
No comments:
Post a Comment