Tegelikult ei olnud me ülemäära õnnetud, saime kaasa lüüa kõiges kultuurilises, mida meile vähegi pakuti ning kindlustasime, et eestlaste kohalolu ikka märgataks. Võttes arvesse, et meie Heido oli projekti üks väheseid poisse, tekitas meie delegatsiooni ilmumine juba ise piisavalt elevust ja tähelepanu.
Päev 1. Alustasime hommikut 11-aastastele erinevate rahvatantsude õpetamisega, vahva külg asja juures on, et omandasime ise umbes tunniga nelja erineva rahva tantsud. Samas, rohkem kui sajapealisele seltskonnale võõrkeeles "Oige ja vasembat" õpetada on isegi tantsutallale paras katsumus...
Päev 2. Möödaminnes aitasime tublidel töömesilastel ühelepoole saada projekti sõnastiku eestikeelse osaga ning siis asusime ette valmistama Food Courti. Tregemist oli heategevusliku üritusega, kus igal riigil oli laud oma rahvustoitudega ning kõik kooliõpilased võisid tulla ning vabalt valitud suurusega annetuse eest maitsta, mis meeldis.
Ungarlaste toidulaud oli ehk kõige enam eestlasele harjumuspärane, nad pakkusid pasteeti, vorsti ja kurki suhteliselt tumeda leiva peal.
Saksa laualt ning nende karmi moega õpetaja valvsa pilgu alt leidsime minu meeleheaks bergkäse't, tugeva maitsega Baierimaalt pärit juustu. Nende pähklite ja rosinatega jõulukeeks eestlastele aga niiväga peale ei läinud.
Šotlased olid põhiliselt magusa peal väljas ning nende laua juures pisut aega veetnud, tekkis tunne, nagu oleksid just pool toosi suhkrust tühjaks söönud. Leidus kõikvõimalikke teeküpsiseid, koogikesi, iirist ja koorekomme, mida olime eelmine õhtu koos hostiga kodus valmistanud.
Belglased olid ilmselt menukaimad, sest kes suudaks pehmetele vahvlitele ja šokolaadifondüüle "ei" öelda??
Eesti must leib ja kummaline kass Artur võisid selle kõige kõrval pisut kahvatutena tunduda, kuid kes oli juba soostunud meie kohukest proovima, pidi alati tunnistama meeldivat üllatust.
 |
| "Our kohuke is really delicious!" |
Õhtune Ceilidh oli minu jaoks üks programmi meeleolukamaid osi. Traditsioonilisel šoti tantsuõhtul õppisime jällegi sügavuti nende kultuuri ning ka igal külalisriigil oli midagi ette valmistatud, meie võtsime nõuks koos välismaalastega laulda-tantsida "Haanja miist" ja "Kaera-Jaani".
 |
| "Laul um otsah, laul läts mõtsah" oli juba meie jaoks päris kena keeleharjutus |
 |
| eestlased, hostid ja kuidagi üheks meist saanud Alexandru |
 |
Päev 3 viis meid Glasgowsse. Olime Šotimaa suurimasse linna jõudmist pikisilmi oodanud, kuid nagu peatselt aru saime, oleksime nii mõnegi asja ise teisiti korraldanud.
Sisuliselt kahest muuseumist koosnev väljasõit oli nii lühike, et isegi neis ettenähtutes ei jõudnud korralikult tiiru peale teha ning omaalgatuslikult lõunapausilt väga vinges hipsterkohvikus tuli falafelivõileib taldrikult kaasa haarata.
 |
| Muljetavaldav Kelvingrove'i galerii ja muuseum paelus kahjuks väheseid |
 |
| Riverside Museum osutus paljulubavast fassaadist kaugemale jõudes transpordimuuseumiks |
 |
| Vähemalt väljast on Riverside Museumit küll kena vaadata |
Päev 5 ei kuulugi enam justkui projekti alla, sest juba varahommikul viis rong meid Glasgowsse, et sealt Riiga ning edasi Tartusse jõuda. Pisut saime selle elu täis linnaga õnneks ka lähemat tutvust teha.
Sellel linnal oli nii palju pakkuda, kuid aega oli nii vähe... Jätsime oma raha nii Primarki kui ka kohalikke rahvariideid müüvasse Tartan House'i. Kildiga me sealt keegi ei lahkunud, kuid paar ruudulist villast salli tõime küll endaga tagasi.
Päeva kultuuritegu oli ilmselt kohaliku moodsa kunsti muuseumi külastamine. Tundub, et seal on tavaks, et enamikes muuseumites on tasuta sissepääs, kuid kohe ukse ees suur kast kirjaga "Soovituslik annetus 5 naela". Huvitavaim eksponaat asus aga ilmselt hoopis muuseumi ees. Muidu küllalt ontliku ja piisavalt märkamatu Wellingtoni krahvi peas ilutseb oranž liikluskoonus. Kohalikud olid meile sellest juba varem rääkinud, keegi naljahammas oli selle sinna kunagi viinud ning pärast mõneajast ilutsemist see siiski eemaldati. Seejärel kogus aga rahvas allkirju, et torbik tagasi toodaks ning tõepoolest, seda tehtigi!
Peale mitme tänavamuusiku ja vaikselt aknaorvas tukkuva kodutu hakkas tänavapildis silma ka palju sõjaväevormis inimesi, kes jagasid annetuse eest punaseid moone, esimeses maailmasõjas langenute mälestamise sümboleid. Sellise õie mälestuspäeval rinnas kandmine on Šotimaal küllaltki levinud komme.
 |
| Kõmuline kuju koos moonisõduriga |
 |
| Kui Primark juba seljataha oli jäänud |
Sandra Võsaste
No comments:
Post a Comment