Eestlased oskavad mägesid hinnata

Täpselt meie reisi keskel, kolmapäeval, 9. novembril, tuli Eesti delegatsioonil idee minna Šotimaa loodust avastama. Nimelt, mil teiste riikide õpilased ja nende võõrustajad (kaasa arvatud ka eestlaste hostid) tahtsid peale food courti* koju puhkama minna, jäime meie, 6 eestlast ja nõusse saadud rumeenlasest Šotimaa õpilane Alexandru Thornhilli, et minna avastama seda kaunist loodust, mis meid nädal aega ümbritses. Kõhud täis söönud ja võõrustajatele selgeks teinud, et me saame ilma nendeta neli tundi hakkama, asusime teele. Rännak oli umbes 10 kilomeetri pikkune ja kestis mägede pärast natukene üle 2 tunni. Oleksime oma jalutuskäiku tegelikult veelgi pikendada soovinud, kuid saabuva pimeduse ja ajapuuduse tõttu tuli piir kõvasti enne mäetippu ette. Sõnadega pole kõike nähtut mõtet kirjeldada, pildid ütlevad palju rohkem, kui minu kiiruga kirjutatud blogipostitus.

välismaal tundubki kõik alati suurem ja parem...

"Can you please do the ossikükk?"

oleme me ikka õigel teel...?

 

terve jalutuskäigu olid kõigi meie kaelad niimoodi õieli

kui enamik lambakarjadest eemaldus meid nähes, siis ühed eriti tursked isendid hoopis tulid ise lähemale

keskkonnainspektsioon

   

*rahvustoitudega seotud projektiürius

Ajanappusest rääkides, kui me olime juba Thornhilli tagasi jõudmas, peatus meie kõrval minibuss, mida juhtis Thornhilli kooli projektikoordinaator Mr. Harley, kes käsutas meid kiiresti masinasse ning sõidutas kooli tagasi. Olek oli mehel selline, nagu oleksime öö otsa mägedes kadunud olnud...

Alexandru nautis meie seltskonda väga ja vaatamata järgnevatel päevadel valutavatele jalgadele ei kahetsenud ta meiega kaasa tulemist. Keegi viskas veel nalja, et jalavalu saamine on niigi hästi saadud, kui koos kuue eestlasega mäkke ronid. Minu, ja ma arvan, et ka teiste eestlaste jaoks, oli see jalutuskäik väga tähtis osa sellest reisist, sest planeeritud minek Šoti rannikule ja mõned teised looduses viibimised jäid ära, põhjusteks olid kas paari sentimeetri paksune lörts või mõni miinuskraad.



keskel meie suurepärane saatja Dru

Šotlased imestasid, kuidas viitsisime sellise asja ette võtta, kuid sellist loodust ei saa nautimata jätta. Kas siis lumest või lammastest valged mäed ja kõik see muu ilu, mis me seal nägime, erineb tugevasti Eesti omast ning ju on see siis rahvuslik eripära, et soovime kõike sellist avastada. Kurvaks tegi meid see, et teised rahvused polnud nähtavasti üldse huvitatud looduses viibimises ja eestlased olid alati need, kes soovisid, et me rohkem väljas oleksime. Kuid ju siis nii need rahvuslikud erinevused väljenduvadki.




  

Elisabeth Raidma