Unustatud Belgias

Paar päeva enne Belgiasse minekut saime sealse ülesande informatsiooni teada ja kõik ei olnud just vaimustuses sellest. See oli põhimõtteliselt nagu õpilasfirma tegemine meie mõistes. Samal ajal me ka arutasime, mida oma belglastele kingiks viia Eestist. Kõik viisid šokolaadi ja mõne asja lisaks. Minu ema arvas, et oleks naljakas kinkida purgi mu ema tehtud kurke, sest talle nii maitsesid need kui ta oli Eestis. 17ndal märtsil läks 10.30 buss Tallinna lennujaama, kust siis läksime lennukile. Saara kartis lennukit seega see oli minu jaoks väga lõbus lend. Eks ma muidugi natuke nalja pärast hirmutasin ka teda. Jõudsime õhtul Belgiasse. Mina ja Saara sõitsime ühe Louise ja tema õde ja õemehega Wareghemi, kus siis teised pidid vastu tulema. Teised Eestlased läksid õpetaja autoga. Natukene irooniline oli see, et Eestis jäime mina ja mu belglane Henri alati hiljaks ning nüüd siis kui ma jõudsin Belgiasse ta unustas mu ära. Okei tegelikult nii hull asi polnud. Ta oli kellaajast valesti aru saanud. Õnneks me oleksime niikuinii läinud Aline’i poole hiljem, seega ma läksin praegu otse Aline’i ja Katiga Aline’i juurde. Aline’i poole jõudes olime Katiga vaiustuses. Nii fantastiline ja suur kodu. Meil oli natuke piinlik, sest et meie kodud kokku ei moodustanud ka veerand tema kodust. Me tutvusime Aline’i vanemate ja ta isa naisega ja nende sõbrannaga. Nad olid väga toredad! Varsti hakkasid teised ka kohale jõudma ja Aline’i isa grillis vorste. Me mängisime mänge ja laulsime karaoket ja see oli väga lõbus reisi algus.

-Mariette