Mida meile koolis ei õpetata

Nii mõnigi küsib, et kas kooliajast nii pikalt välismaal viibimine on ikka õigustatud. Mina vastan, et nende kuue päevaga õppisime vähemalt samapalju, kui selle ajaga tunnis omandanud oleksime. Allpool on näha reisitarkuste paremik.

• Plaani puudumine on ka plaan. nagu juba enne räägitud, jäime meie suuremast projekti töömahust ilma ning kui esimestel päevadel proovisime veel küsida, et mida nüüd tegema peaks, siis edaspidi loobusime sellest. Üldse tuli ühistegevuste käigus ette palju niisama passimise aega, kuid kõigi viie rahvuse hulgast näisime olevat ainsad, keda see häiris.
  
• Eesti moodi aetakse asju Eestis. Kui meil käivad algklassilapsed veel lumetormi ja kahekümne miinuskraadiga koolis, siis Šotimaal jäi kaks meie väljasõitu ära seetõttu, et maha oli sadanud sentimeetripaksume lumekiht. Meie palumiste ning kinnituste, et selline ilm ei ole meie jaoks isegi märkimist väärt, suhtes jäädi aga täielikult kurdiks. Britid vist ei räägigi ilmast niisama suusoojaks...
  
• Tegelikult on kurzemestroganov kullast kallim. Kui oled kuus päeva söönud hommikuks röstsaia, kooli kaasa saanud šokolaadibatooni ning lõunaks söönud veel pisut saia, hakkad mõistma, et soe stroganov on ikka üks asjalik lõuna. Isegi siis, kui teda tuleb süüa igal kaashäälikuga algaval nädalapäeval.
  
• Tegelikult ei ole täiskasvanud üldse liiga muretsevad. Meie omaalgatuslikust jalutuskäigust sai lugeda ühes eelnevas postituses ning selle paaritunnise matkaga suutsime nii mõnelegi kohalikule täiskasvanule parajalt närvipinget tekitada. Tundub ju uskumatu, et kuus täiskasvanueale lähenevat endaga lõuna-ja õhtusöögi vahelisel ajal iseseisvalt hakkama saavad?!
  Sama meeldejääv oli hetk, mil soovisime Elisabethi võõrustajat koolis ühel õhtul sünnipäeva puhul tooliga üles tõsta. Tüdrukute esimene reaktsioon oli: "me läheme küsime enne õpetajalt, meil on siin koolis ohutusreeglid." Mässajad nagu me oleme, üles ta tõstetud sai.
  

Olen kindel, et kõik me kuus võtsime Šotimaalt kaasa ka midagi palju püsivamat, kui pool kohvritäit kohalikke maiustusi ja keegi meist ei tunne, et oleks soovinud selle vahetusnädala asemel midagi targemat teha. 

Uute seiklusteni!

On viimane aeg kiita Heidit, keda polnud näha praktiliselt ühegi pildi peal lihtsalt sellepärast, et ta oli liiga ametis meie kaamerasilma ette püüdmisega

See, mida projektis tegelikult tegema peaks

Juba esimesel päeval koolis pidime malevaliku pahameelega tõdema, et teised projektis osalevad riigid on meil töö eest ära võtnud.
Tegelikult ei olnud me ülemäära õnnetud, saime kaasa lüüa kõiges kultuurilises, mida meile vähegi pakuti ning kindlustasime, et eestlaste kohalolu ikka märgataks. Võttes arvesse, et meie Heido oli projekti üks väheseid poisse, tekitas meie delegatsiooni ilmumine juba ise piisavalt elevust ja tähelepanu.


Päev 1. Alustasime hommikut 11-aastastele erinevate rahvatantsude õpetamisega, vahva külg asja juures on, et omandasime ise umbes tunniga nelja erineva rahva tantsud. Samas, rohkem kui sajapealisele seltskonnale võõrkeeles "Oige ja vasembat" õpetada on isegi tantsutallale paras katsumus...

Päev 2. Möödaminnes aitasime tublidel töömesilastel ühelepoole saada projekti sõnastiku eestikeelse osaga ning siis asusime ette valmistama Food Courti. Tregemist oli heategevusliku üritusega, kus igal riigil oli laud oma rahvustoitudega ning kõik kooliõpilased võisid tulla ning vabalt valitud suurusega annetuse eest maitsta, mis meeldis.

Ungarlaste toidulaud oli ehk kõige enam eestlasele harjumuspärane, nad pakkusid pasteeti, vorsti ja kurki suhteliselt tumeda leiva peal.
Saksa laualt ning nende karmi moega õpetaja valvsa pilgu alt leidsime minu meeleheaks bergkäse't, tugeva maitsega Baierimaalt pärit juustu. Nende pähklite ja rosinatega jõulukeeks eestlastele aga niiväga peale ei läinud.
Šotlased olid põhiliselt magusa peal väljas ning nende laua juures pisut aega veetnud, tekkis tunne, nagu oleksid just pool toosi suhkrust tühjaks söönud. Leidus kõikvõimalikke teeküpsiseid, koogikesi, iirist ja koorekomme, mida olime eelmine õhtu koos hostiga kodus valmistanud.
Belglased olid ilmselt menukaimad, sest kes suudaks pehmetele vahvlitele ja šokolaadifondüüle "ei" öelda??
Eesti must leib ja kummaline kass Artur võisid selle kõige kõrval pisut kahvatutena tunduda, kuid kes oli juba soostunud meie kohukest proovima, pidi alati tunnistama meeldivat üllatust.

"Our kohuke is really delicious!"

Õhtune Ceilidh oli minu jaoks üks programmi meeleolukamaid osi. Traditsioonilisel šoti tantsuõhtul õppisime jällegi sügavuti nende kultuuri ning ka igal külalisriigil oli midagi ette valmistatud, meie võtsime nõuks koos välismaalastega laulda-tantsida "Haanja miist" ja "Kaera-Jaani".

"Laul um otsah, laul läts mõtsah" oli juba meie jaoks päris kena keeleharjutus

eestlased, hostid ja kuidagi üheks meist saanud Alexandru

  

Päev 3 viis meid Glasgowsse. Olime Šotimaa suurimasse linna jõudmist pikisilmi oodanud, kuid nagu peatselt aru saime, oleksime nii mõnegi asja ise teisiti korraldanud.
Sisuliselt kahest muuseumist koosnev väljasõit oli nii lühike, et isegi neis ettenähtutes ei jõudnud korralikult tiiru peale teha ning omaalgatuslikult lõunapausilt väga vinges hipsterkohvikus tuli falafelivõileib taldrikult kaasa haarata.

Muljetavaldav Kelvingrove'i galerii ja muuseum paelus kahjuks väheseid

Riverside Museum osutus paljulubavast fassaadist kaugemale jõudes transpordimuuseumiks

Vähemalt väljast on Riverside Museumit küll kena vaadata

Päev 4 oli juba suhteliselt töövaba. Varemetes lossist kirjutas Lisette, samal päeval veetsime paar suveniiriostudeks ette nähtud tundi ka Dumfriesis, suuremas linnas kooli lähistel.

Päev 5 ei kuulugi enam justkui projekti alla, sest juba varahommikul viis rong meid Glasgowsse, et sealt Riiga ning edasi Tartusse jõuda. Pisut saime selle elu täis linnaga õnneks ka lähemat tutvust teha.

Sellel linnal oli nii palju pakkuda, kuid aega oli nii vähe... Jätsime oma raha nii Primarki kui ka kohalikke rahvariideid müüvasse Tartan House'i. Kildiga me sealt keegi ei lahkunud, kuid paar ruudulist villast salli tõime küll endaga tagasi.

Päeva kultuuritegu oli ilmselt kohaliku moodsa kunsti muuseumi külastamine. Tundub, et seal on tavaks, et enamikes muuseumites on tasuta sissepääs, kuid kohe ukse ees suur kast kirjaga "Soovituslik annetus 5 naela". Huvitavaim eksponaat asus aga ilmselt hoopis muuseumi ees. Muidu küllalt ontliku ja piisavalt märkamatu Wellingtoni krahvi peas ilutseb oranž liikluskoonus. Kohalikud olid meile sellest juba varem rääkinud, keegi naljahammas oli selle sinna kunagi viinud ning pärast mõneajast ilutsemist see siiski eemaldati. Seejärel kogus aga rahvas allkirju, et torbik tagasi toodaks ning tõepoolest, seda tehtigi!

Peale mitme tänavamuusiku ja vaikselt aknaorvas tukkuva kodutu hakkas tänavapildis silma ka palju sõjaväevormis inimesi, kes jagasid annetuse eest punaseid moone, esimeses maailmasõjas langenute mälestamise sümboleid. Sellise õie mälestuspäeval rinnas kandmine on Šotimaal küllaltki levinud komme.

Kõmuline kuju koos moonisõduriga

Kui Primark juba seljataha oli jäänud

Sandra Võsaste

Eestlased oskavad mägesid hinnata

Täpselt meie reisi keskel, kolmapäeval, 9. novembril, tuli Eesti delegatsioonil idee minna Šotimaa loodust avastama. Nimelt, mil teiste riikide õpilased ja nende võõrustajad (kaasa arvatud ka eestlaste hostid) tahtsid peale food courti* koju puhkama minna, jäime meie, 6 eestlast ja nõusse saadud rumeenlasest Šotimaa õpilane Alexandru Thornhilli, et minna avastama seda kaunist loodust, mis meid nädal aega ümbritses. Kõhud täis söönud ja võõrustajatele selgeks teinud, et me saame ilma nendeta neli tundi hakkama, asusime teele. Rännak oli umbes 10 kilomeetri pikkune ja kestis mägede pärast natukene üle 2 tunni. Oleksime oma jalutuskäiku tegelikult veelgi pikendada soovinud, kuid saabuva pimeduse ja ajapuuduse tõttu tuli piir kõvasti enne mäetippu ette. Sõnadega pole kõike nähtut mõtet kirjeldada, pildid ütlevad palju rohkem, kui minu kiiruga kirjutatud blogipostitus.

välismaal tundubki kõik alati suurem ja parem...

"Can you please do the ossikükk?"

oleme me ikka õigel teel...?

 

terve jalutuskäigu olid kõigi meie kaelad niimoodi õieli

kui enamik lambakarjadest eemaldus meid nähes, siis ühed eriti tursked isendid hoopis tulid ise lähemale

keskkonnainspektsioon

   

*rahvustoitudega seotud projektiürius

Ajanappusest rääkides, kui me olime juba Thornhilli tagasi jõudmas, peatus meie kõrval minibuss, mida juhtis Thornhilli kooli projektikoordinaator Mr. Harley, kes käsutas meid kiiresti masinasse ning sõidutas kooli tagasi. Olek oli mehel selline, nagu oleksime öö otsa mägedes kadunud olnud...

Alexandru nautis meie seltskonda väga ja vaatamata järgnevatel päevadel valutavatele jalgadele ei kahetsenud ta meiega kaasa tulemist. Keegi viskas veel nalja, et jalavalu saamine on niigi hästi saadud, kui koos kuue eestlasega mäkke ronid. Minu, ja ma arvan, et ka teiste eestlaste jaoks, oli see jalutuskäik väga tähtis osa sellest reisist, sest planeeritud minek Šoti rannikule ja mõned teised looduses viibimised jäid ära, põhjusteks olid kas paari sentimeetri paksune lörts või mõni miinuskraad.



keskel meie suurepärane saatja Dru

Šotlased imestasid, kuidas viitsisime sellise asja ette võtta, kuid sellist loodust ei saa nautimata jätta. Kas siis lumest või lammastest valged mäed ja kõik see muu ilu, mis me seal nägime, erineb tugevasti Eesti omast ning ju on see siis rahvuslik eripära, et soovime kõike sellist avastada. Kurvaks tegi meid see, et teised rahvused polnud nähtavasti üldse huvitatud looduses viibimises ja eestlased olid alati need, kes soovisid, et me rohkem väljas oleksime. Kuid ju siis nii need rahvuslikud erinevused väljenduvadki.




  

Elisabeth Raidma

Igas välismaa vahetusprogrammis on vähemalt üks eestlane

Igaüks meist peatus vahetusnädalal erineva pere juures. Täiesti juhuslikult sattusin mina aga kohalikku eesti perre. Esimest korda sellest kuuldes oli tegemist suure üllatusena, kuna Šotimaal elab praeguste andmete järgi ainult umbes 600 eestlast.

Esimene üllatus tabas mind juba esimesel õhtul koju jõudes. Pere andis teada, et nad on taimetoitlased, kõik loomne, mis nende toidulaualt leida võis, oli piim, juust ja munad.

Pere koosnes emast, kahest tütrest, koerast ja kassist. Ema on sündinud Eestis ja õppis nooruses Gustav Adolfi Gümnaasiumis Tallinnas. Varsti tuli välja, et ka pere vanim tütar oli samuti aasta aega seal koolis õppinud. Põhjusena öeldi mulle, et tütar soovis ka rohkem Eesti kultuurist osa saada.

Peamiseks suhtluskeeleks kodus oli inglise keel, aga kuna nii ema kui ka vanem tütar rääkisid eesti keelt ja noorem tütar sai sellest aru, siis räägiti kohati ka meie keeles. Silma jäi veel üks iseärasus, milleks oli pere muusikaarmastus. Ema mängis kitarri, noorem tütar ukulelet ja vanem tütar oskas lausa mõlemat. Põhjus võib olla seotud ema töökohaga, kes töötab vabakutselise muusikaõpetajana ümberkaudsetes lasteaedades, kus ta õpetab nii lapsi kui koolitab välja ka lasteaiaõpetajaid. Huvitav oli veel see, et ema otsustas paar aastat tagasi uuesti ülikooli õppima minna. Praegu lõpetabki ta Glasgow Ülikoolis Education’i magistrikraadi. Peale muusika on pereema tegelenud ka meditatiivse tantsimisega, mida ta aeg-ajalt sadadele inimestele Mandri-Euroopas õpetamas käib.

 

Heido Nõmm

 

 

 

Elaks nagu inglise seriaalis!

Šotimaa on läänelikult meelestatud Põhja-Euroopa riik nagu Eestigi, asub samuti parasvöötmes, omab palju saari, järvi ning soid ning lipuvärvid on sinine ja valge. Vaatamata eelnevatele sarnasustele on need kaks riiki päris eriilmelised. Lammastega täidetud imeilusad mäenõlvad, kaunis Atlandi ookeani rannik ning muinasjutulossid kaugest minevikust on miski, mida eestlased iga päev ei näe.

Meie Erasmus+ töö leidis aset Thornhillis, Šotimaa lõunaosas umbes kahe sõidutunni kaugusel pealinnast Edinburghist. Koht oli nii ehituskunsti kui ka looduse poolest  harjumuspärasest teistsugune ning meie, eestlaste jaoks väga paeluv ning huvipakkuv. Šotimaa pinnale astudes jäi peale veidra vasakpoolse liiklussüsteemi silma just imeilus arhitektuuriga kaunid kivist hooned, mille sarnaseid varem olen näinud vaid piltidel ning menukates inglise seriaalides. Enne Glasgow’st Thornilli teele asumist oli meil võimalus viivuks tutvuda Šotimaa rahvarohkeima linna endaga. Südalinnas pilkupüüdvad liivakivist hooned ning kaunid Victoria-aegsed ehitised on põhjendatult linna tähtsaimad arhitektuurilised saavutused ning turismiobjektid. 

Thornhill, koht kus me oma nädala veetsime, on kohalike enda sõnutsi located in the middle of nowhere ning palju meelelahutust seal pole. Tegelikult aga pole Thornhill ei küla ega alevik, vaid annab oma 1500 püsielaniku ning nimetusega town välja lausa väikelinna mõõdu. Kohas oli päris mitu poodi-kohvikut ning kuuldavasti piirkonna parim kool, mille 600st õpilasest nii mõnigi tuleb hommikuti tundi hoopis lähedal asuvast suuremast linnast Dumfries’t.

Thornhilli ümbruskond on imeilus, lõpmatu rohelisus ning kaunid mäed on hindamatu imetlusobjekt kõigile, eriti turistidele. Loomi elutseb ses mägises kohas samuti, kindlasti rohkem kui inimesi. Igas suunas minnes võib kindel olla, et vabalt muru näriv sõraline nägemata ei jää. Täheldanud ringi sõites eriti palju lambaid, küsisin oma perelt, kas inimesed seal kandis armastavad süüa palju lambaliha, sain aga vastuseks, et viimane on kallis ning pigem eelistatakse linnuliha. Populaarne on loomade kasvatamine seal igal juhul, söömata või sööduna.

Ilm pidavat Šotimaal olema aastaringselt üsna vihmane ning hall, suved Eesti omadest jahedamad, talved pehmemad. Idee poolest peaks seal ka lund sadama, kuid kui meie külaskäigu ajal  maa peale langenud kerge lörtsivaip kohalikud ära ehmatas, võis aru saada, et lumi neil siiski nii tavapärane nagu Eestis, pole.

Kahel korral külastasime ka piirkonna tuntumaid losse, Drumlanrig Castle on üks paremini renessanssi ilmestavaid hooneid Šotimaal. Enne väljasõitu ütles üks kohalik kooliõpetaja selle kohta: "See ei ole päris tavapärane Šotimaa loss, sest see on ikka veel ühes tükis.."
Punasest liivakivist valmistatud lossil on 120 ruumi, 4 torni ning 17 trepitorni. Suursuguse hoone lasi 17. sajandil ehitada Queensberry esimene hertsog William Douglas, ning kuulub praegugi Queensberry hertsogite sugukonna omandisse, konkreetse omaniku valduses on, muide, enim eramaad Euroopas üldse! Loss on koduks ka mitmetele tuntud kunstnike hinnalistele maalidele, Rembrandt’i ja Leonardo da Vinci maalid neist kuulsaimad. Meile tuuri teinud vanahärra oli omaette kultuurielamus. Ta näis tundvat hiiglasliku maja igat soppi, omas vankumatut usku, et lossis kummitab, üritas meidki selles veenda ning üleüldse hoidis terve ekskursiooni ajal tunnet, nagu jätaks midagi rääkimata..

Terve meie rahvaste paabel lossitrepil. sellest piirist kaugemal enam pilti teha ei tohtinud...

väikses pea 100-aastases paviljonis sõime oma lõunat

sügis tundub olevat pärimäge, mil Šotimaad külastada

aitäh fotograaf Ristikivile!

Lossi peaaedniku elumaja, mis oli juhuslikult koduks ka ühele õpetajale, ühtlasi aedniku naisele

lossile "Head aega!" ütlemas

Teine loss, mida külastasime, Caerlaverock Castle, on aga pärit juba 14. sajandist ning õigupoolest on lossist tänaseks alles jäänud vaid varemed. Suursugune ehitis on ümbritsetud vett täis vallikraaviga, pisut jäi mulje, nagu asuks ta keset järve. See ehitis olevat ilmekas näide Šotimaa ehituskunsti ajaloost.

Kahju, et teisest lossist läbipõikamine nii üürike oli..

Šotimaa on eriilmelise looduse, arhitektuuri ning kultuuri pärast koht, mis kindlasti väärt külastamist!

Lisette Tiganik

Šotimaa - lambad, lossid ja ootamatused

Projekti uue kooliaasta uus etapp viis minu, Eeva, Elisabethi, Heidi, Heido ja Lisette Šotimaa väikelinna Thornhilli. Minu jaoks oli vahetusnädal mõnus rohi tavaliselt umbes novembrikuus tekkiva koolitülpimuse ennetamiseks, seda enam, et juba algusest peale ei läinud nii mõnigi asi nii, nagu eeldatud...

Esmaspäev, 7. november, kell 8.15, Tallinna lennujaam

Longime pisut unistena turvakontrolli poole, Kalevi šokolaadid ja Joiki lõhnaküünlad kohvris loksumas. Meie isiklik "reisikorraldaja" õpetaja Ristikivi astub rivi eesotsas, soni peas. Kuulsuste seina juures viib ta läbi ka väikese virgutava ühiskonnaõpetuse tunni.

Eesti ilmale omaselt lükkub meie lend algava minilumetormi tõttu edasi, jõuame oodates järgi proovida kõik lennujaama kõik kõige mugavamad istmed, loopida Postimehe paberlennukeid ning kinnitada ärikontaktide seinale Miilangu QR-koodi. Kaotamata usku meie uude rahvuslikku lennufirmasse, pidime Amsterdamis maandudes siiski tõdema, et olime Glasgowi lennule hiljaks jäänud. Lõpuks Šotimaa pinnal, rabas meid suure linna kirju, suhteliselt multikulti tänavapilt ja raudteejaama King's Crossi moodi õhkkond. 

Lennart Meri lennujaamas võiks vabalt terve päeva sisustatult mööda saata

Amsterdam-Glasgow lennul jõime esimest korda vett jogurtitopsidest

Kaks päeva enne

Juba esimesed Glasgow' tänavad pakkusid küllaldaselt nägemis-ja haistmiselamusi

Jalakäijate tänav

Istusime pooleteiseks tunniks rongile, kus lõime esimesed verbaalkontaktid ka kohalikega - keset kaardimängu pöördus meie poole üks mootorratturirõivastes keskealine õllekõhuga härra, kes mingil põhjusel pidas vajalikuks välja osutada, et Lisette käes on ace of spades. Ta pidi seda oma esmaklassilise šoti aktsendi tõttu küll kordama, kuid kui meie segaduses nägude hulgas siiski ühtki Motörheadi fänni ei paistnud olevat, pöördus ta tagasi oma naise poole ning jõi marjamaitselist siidrit edasi.

Siis, kui sul on Ace of Spades

Dumfriesi rongijaamas (suurem linn Thornhilli lähistel) ootasid meid viis elevil ning silma järgi pisut nooremat tüdrukut, kes meid siis omavahel nimedes selgusele jõudes ära jagasid ning kaasa võtsid. Mina ise olin sattunud elama sinnasamasse linna ning ainuke viivitus koduteel oli peatus kohaliku Fish&Chipsi putka juures, kuna meie jaoks plaanitud ühisele pitsasöömisele me lihtsalt ei jõudnud..

Esimene mälestus minu nädalaajasest suburban-kodust on trepialuse konku olemasolu, seejärel suhteliselt jahedad toad. Ülimaitsva ja suure kala pingutustega lõpetanud, ajasin veel tunnikese oma hosti Sarahiga juttu ning uni tuli jahedas toas paksu teki all äraütlemata magus.

Kuidas meid koolis vastu võeti, kui hoolsalt me projektitööd tegime ning mitu kummitust me lossidest leidsime - loe juba lähipäevil!!:))

Ulm

Kolmapäev, 11. mai

Hommikul tegime projektitööd edasi ja hakkasime vaikselt nendega valmis saama. Pärast lõunasööki sõitsime rongiga Ulmi, seal tutvustati meile vanalinna ja Ulmi toomkirikut, mille kõrgus on 161,5 meetrit. Muidugi osteti meile kohe pilet ja kästi üles minna. 1 aste- kõigil on tujud rõõmsad ja meel hea. Aste 1057 kõigil olid jalad läbi ja me ootasime juba torni tippu, kuna see küll läbi saaks. Ülevalt avanev vaade oli väga ilus ja siis hakkas tagasitee alla. Me olime mingil hetkel nii meeleheitel, et hakkasime laule laulma. Kõigil olid peale seda jalad valusad ja me saime korraliku jalatrenni. Pärast seda tutvustati veel natuke linna ja siis oli vaba aeg. Käisime linna peal poodides ja kohvikutes  Tagasi jõudsime täpselt õhtusöögiks, aga üllatus üllatus, suurem osa õhtusöögist koosnes saiast. Õhtul hakkas ilm halvaks kiskuma ja õhtu tegime omi asju või suhtlesime teistega.

Siim Nõmmiste

Becka Beck ja Food Court

Teisipäev, 10. mai

Hommikul jätkasime kolmes rühmas oma projektitööde tegemist. Pärast lõunasööki sõitsime pagaritöökotta Becka Beck, kus meile tutvustati nende firmat ja küpsetiste tootmisprotsessi. Seejärel saime ise teha soolakringleid (Saksamaa ühed levinumad küpsetised). Saiakeste küpsemise ajal saime proovida sealseid kooke. Soolakringlid valmis, sõitsime tagasi kooli, kus koos õhtusöögiga toimus ka eesti ja saksa rahvustoitude maitsmine. Saksa toitudest olid valikus näiteks valged vorstid ja meie küpsetatud soolakringlid, meie pakkusime Eesti maiustusi, juustu astelpajumoosiga, maasuitsusinki ja teisigi põnevaid eesti toite.

Esimene projekti tööpäev Saksamaal

Esmaspäev, 9. mai

Esmaspäeval oli meil ametlikult esimene tööpäev. Peale hommikusööki suundusime kooli raamatukokku ja tutvustasime ennast tervele projektigrupile. Seejärel tutvustasid saksalased meile oma koolikompleksi. Meile näidati nende õpperuume, sööklat, ühiselamuid, jõusaali ja õpilaste vaba aja ruume. Saksamaal oli kombeks anda ka teist hommikusööki. Peale teist hommikusööki pandi töögrupid kokku ja asuti tegutsema. Töötasime ligikaudu 2,5 tundi ja peale seda ootas meid juba lõuna. Õhtupoole suundusime rongiga naaberlinna Blaubeurenisse. Külastasime linna keskaegset kloostrit, vaatasime Blau jõe allikat ja lõpetasime väljasõidu jäätise söömisega. Tagasijõudes ootas meid juba õhtusöök ning seejärel oli meil õhtu vaba.

Beatrice Veidenberg

Bodeni järv

Pühapäev, 8. mai

Pühapäeval oli meil äratus juba seitsme ajal, sest hommikusööki pakuti poole kaheksast. Pärast hommikueinet, kell 8, tulid kooli juurde ka Tristan ja Siim koos oma hostidega ning koos õpetajatega sõitsime Bodeni järve äärde. Sõit kestis kaks tundi ning kella kümnest alates saime uudistada Mainau saarel, mis on imekaunis, täis erinevaid taimi ning ehitisi. Ilm oli selle päeval väga soe ning päikseline. Pärast üsnagi väsitavat 4-tunnist ringkäiku saarel sõitsime edasi Meersburgi, kus anti meile jällegi aega iseseisvalt ringi vaadata. Saime istuda järve kaldal ning nautida vaadet kauguses paistvatele Alpidele. Kella nelja paiku hakkasime tagasi Schelklingeni sõitma ning olime tagasi täpselt õhtusöögi ajaks. Hiljem toas peeglisse vaadates oli näha, et terve päev päikese käes olemist on nahale oma jälje jätnud. Uni tuli ka sel õhtul kiiresti, sest tegevust oli olnud küllaga. 

Brenda Tarn

Esimene päev Saksamaal

Laupäev, 7. mai

Oma reisi Saksamaale alustasime Tartust juba 2.30, sest lennuk Münchenisse väljus kell seitse. Viiest lennujaama jõudes andsime ära oma pagasi ning seejärel oli meil 2 tundi aega Tallinna lennujaamas ringi vaadata. Sõime varajase hommikusöögi ning varsti oli käes aeg lennukile suunduda. Enamuse lennuajast kasutasime magamiseks, kuna eelnev öö oli olnud unetu, et ikka õigel ajal bussile jõuda. Saksamaale jõudsime kohaliku aja järgi 8.20. Lennujaamast sõitsime rongiga edasi Münchenisse, Pasingi linnaossa, kus istusime ümber ICE kiirrongile. Tunni pärast olime juba Ulmist, kust viimane rong viis meid Schelklingeni, kuhu jõudsime poole ühe ajal. Rongijaama olid meile vastu tulnud õpetajad ning Siimu ja Tristani nädalavahetuse hostpered. Poisid läksid oma peredega kaasa ning mina, Beatrice ja Ode sõitsime Urspringi kooli juurde, kus meid majutati kahetoalisse korterisse, mis oli meie kodu terveks nädalaks. Pärast asjade lahtipakkimist juhatasid Lea ja Josie, tüdrukud, kes ei olnud sellel nädalavahetusel väljasõidul, meid poodi. Õhtupooliku veetsimegi kooli juures jalutades ning erinevaid saksa toite proovides. Kella kuuest sõitsime kõik koos aga Ehingeni, kus toimus Saksamaa tugevuselt teise korvpalliliiga finaalmäng Urspringi ja Frankfurdi vahel. Mäng oli pingeline, kuid kohalike rõõmuks võitis meistritiitli Urspringi meeskond. Terve päev oli täis tegevust ning õhtul voodisse minnes tuli uni silmapilkselt, sest päev oli olnud väga pikk.

Brenda Tarn