Elaks nagu inglise seriaalis!

Šotimaa on läänelikult meelestatud Põhja-Euroopa riik nagu Eestigi, asub samuti parasvöötmes, omab palju saari, järvi ning soid ning lipuvärvid on sinine ja valge. Vaatamata eelnevatele sarnasustele on need kaks riiki päris eriilmelised. Lammastega täidetud imeilusad mäenõlvad, kaunis Atlandi ookeani rannik ning muinasjutulossid kaugest minevikust on miski, mida eestlased iga päev ei näe.

Meie Erasmus+ töö leidis aset Thornhillis, Šotimaa lõunaosas umbes kahe sõidutunni kaugusel pealinnast Edinburghist. Koht oli nii ehituskunsti kui ka looduse poolest  harjumuspärasest teistsugune ning meie, eestlaste jaoks väga paeluv ning huvipakkuv. Šotimaa pinnale astudes jäi peale veidra vasakpoolse liiklussüsteemi silma just imeilus arhitektuuriga kaunid kivist hooned, mille sarnaseid varem olen näinud vaid piltidel ning menukates inglise seriaalides. Enne Glasgow’st Thornilli teele asumist oli meil võimalus viivuks tutvuda Šotimaa rahvarohkeima linna endaga. Südalinnas pilkupüüdvad liivakivist hooned ning kaunid Victoria-aegsed ehitised on põhjendatult linna tähtsaimad arhitektuurilised saavutused ning turismiobjektid. 

Thornhill, koht kus me oma nädala veetsime, on kohalike enda sõnutsi located in the middle of nowhere ning palju meelelahutust seal pole. Tegelikult aga pole Thornhill ei küla ega alevik, vaid annab oma 1500 püsielaniku ning nimetusega town välja lausa väikelinna mõõdu. Kohas oli päris mitu poodi-kohvikut ning kuuldavasti piirkonna parim kool, mille 600st õpilasest nii mõnigi tuleb hommikuti tundi hoopis lähedal asuvast suuremast linnast Dumfries’t.

Thornhilli ümbruskond on imeilus, lõpmatu rohelisus ning kaunid mäed on hindamatu imetlusobjekt kõigile, eriti turistidele. Loomi elutseb ses mägises kohas samuti, kindlasti rohkem kui inimesi. Igas suunas minnes võib kindel olla, et vabalt muru näriv sõraline nägemata ei jää. Täheldanud ringi sõites eriti palju lambaid, küsisin oma perelt, kas inimesed seal kandis armastavad süüa palju lambaliha, sain aga vastuseks, et viimane on kallis ning pigem eelistatakse linnuliha. Populaarne on loomade kasvatamine seal igal juhul, söömata või sööduna.

Ilm pidavat Šotimaal olema aastaringselt üsna vihmane ning hall, suved Eesti omadest jahedamad, talved pehmemad. Idee poolest peaks seal ka lund sadama, kuid kui meie külaskäigu ajal  maa peale langenud kerge lörtsivaip kohalikud ära ehmatas, võis aru saada, et lumi neil siiski nii tavapärane nagu Eestis, pole.

Kahel korral külastasime ka piirkonna tuntumaid losse, Drumlanrig Castle on üks paremini renessanssi ilmestavaid hooneid Šotimaal. Enne väljasõitu ütles üks kohalik kooliõpetaja selle kohta: "See ei ole päris tavapärane Šotimaa loss, sest see on ikka veel ühes tükis.."
Punasest liivakivist valmistatud lossil on 120 ruumi, 4 torni ning 17 trepitorni. Suursuguse hoone lasi 17. sajandil ehitada Queensberry esimene hertsog William Douglas, ning kuulub praegugi Queensberry hertsogite sugukonna omandisse, konkreetse omaniku valduses on, muide, enim eramaad Euroopas üldse! Loss on koduks ka mitmetele tuntud kunstnike hinnalistele maalidele, Rembrandt’i ja Leonardo da Vinci maalid neist kuulsaimad. Meile tuuri teinud vanahärra oli omaette kultuurielamus. Ta näis tundvat hiiglasliku maja igat soppi, omas vankumatut usku, et lossis kummitab, üritas meidki selles veenda ning üleüldse hoidis terve ekskursiooni ajal tunnet, nagu jätaks midagi rääkimata..

Terve meie rahvaste paabel lossitrepil. sellest piirist kaugemal enam pilti teha ei tohtinud...

väikses pea 100-aastases paviljonis sõime oma lõunat

sügis tundub olevat pärimäge, mil Šotimaad külastada

aitäh fotograaf Ristikivile!

Lossi peaaedniku elumaja, mis oli juhuslikult koduks ka ühele õpetajale, ühtlasi aedniku naisele

lossile "Head aega!" ütlemas

Teine loss, mida külastasime, Caerlaverock Castle, on aga pärit juba 14. sajandist ning õigupoolest on lossist tänaseks alles jäänud vaid varemed. Suursugune ehitis on ümbritsetud vett täis vallikraaviga, pisut jäi mulje, nagu asuks ta keset järve. See ehitis olevat ilmekas näide Šotimaa ehituskunsti ajaloost.

Kahju, et teisest lossist läbipõikamine nii üürike oli..

Šotimaa on eriilmelise looduse, arhitektuuri ning kultuuri pärast koht, mis kindlasti väärt külastamist!

Lisette Tiganik