Elaks nagu inglise seriaalis!

Šotimaa on läänelikult meelestatud Põhja-Euroopa riik nagu Eestigi, asub samuti parasvöötmes, omab palju saari, järvi ning soid ning lipuvärvid on sinine ja valge. Vaatamata eelnevatele sarnasustele on need kaks riiki päris eriilmelised. Lammastega täidetud imeilusad mäenõlvad, kaunis Atlandi ookeani rannik ning muinasjutulossid kaugest minevikust on miski, mida eestlased iga päev ei näe.

Meie Erasmus+ töö leidis aset Thornhillis, Šotimaa lõunaosas umbes kahe sõidutunni kaugusel pealinnast Edinburghist. Koht oli nii ehituskunsti kui ka looduse poolest  harjumuspärasest teistsugune ning meie, eestlaste jaoks väga paeluv ning huvipakkuv. Šotimaa pinnale astudes jäi peale veidra vasakpoolse liiklussüsteemi silma just imeilus arhitektuuriga kaunid kivist hooned, mille sarnaseid varem olen näinud vaid piltidel ning menukates inglise seriaalides. Enne Glasgow’st Thornilli teele asumist oli meil võimalus viivuks tutvuda Šotimaa rahvarohkeima linna endaga. Südalinnas pilkupüüdvad liivakivist hooned ning kaunid Victoria-aegsed ehitised on põhjendatult linna tähtsaimad arhitektuurilised saavutused ning turismiobjektid. 

Thornhill, koht kus me oma nädala veetsime, on kohalike enda sõnutsi located in the middle of nowhere ning palju meelelahutust seal pole. Tegelikult aga pole Thornhill ei küla ega alevik, vaid annab oma 1500 püsielaniku ning nimetusega town välja lausa väikelinna mõõdu. Kohas oli päris mitu poodi-kohvikut ning kuuldavasti piirkonna parim kool, mille 600st õpilasest nii mõnigi tuleb hommikuti tundi hoopis lähedal asuvast suuremast linnast Dumfries’t.

Thornhilli ümbruskond on imeilus, lõpmatu rohelisus ning kaunid mäed on hindamatu imetlusobjekt kõigile, eriti turistidele. Loomi elutseb ses mägises kohas samuti, kindlasti rohkem kui inimesi. Igas suunas minnes võib kindel olla, et vabalt muru näriv sõraline nägemata ei jää. Täheldanud ringi sõites eriti palju lambaid, küsisin oma perelt, kas inimesed seal kandis armastavad süüa palju lambaliha, sain aga vastuseks, et viimane on kallis ning pigem eelistatakse linnuliha. Populaarne on loomade kasvatamine seal igal juhul, söömata või sööduna.

Ilm pidavat Šotimaal olema aastaringselt üsna vihmane ning hall, suved Eesti omadest jahedamad, talved pehmemad. Idee poolest peaks seal ka lund sadama, kuid kui meie külaskäigu ajal  maa peale langenud kerge lörtsivaip kohalikud ära ehmatas, võis aru saada, et lumi neil siiski nii tavapärane nagu Eestis, pole.

Kahel korral külastasime ka piirkonna tuntumaid losse, Drumlanrig Castle on üks paremini renessanssi ilmestavaid hooneid Šotimaal. Enne väljasõitu ütles üks kohalik kooliõpetaja selle kohta: "See ei ole päris tavapärane Šotimaa loss, sest see on ikka veel ühes tükis.."
Punasest liivakivist valmistatud lossil on 120 ruumi, 4 torni ning 17 trepitorni. Suursuguse hoone lasi 17. sajandil ehitada Queensberry esimene hertsog William Douglas, ning kuulub praegugi Queensberry hertsogite sugukonna omandisse, konkreetse omaniku valduses on, muide, enim eramaad Euroopas üldse! Loss on koduks ka mitmetele tuntud kunstnike hinnalistele maalidele, Rembrandt’i ja Leonardo da Vinci maalid neist kuulsaimad. Meile tuuri teinud vanahärra oli omaette kultuurielamus. Ta näis tundvat hiiglasliku maja igat soppi, omas vankumatut usku, et lossis kummitab, üritas meidki selles veenda ning üleüldse hoidis terve ekskursiooni ajal tunnet, nagu jätaks midagi rääkimata..

Terve meie rahvaste paabel lossitrepil. sellest piirist kaugemal enam pilti teha ei tohtinud...

väikses pea 100-aastases paviljonis sõime oma lõunat

sügis tundub olevat pärimäge, mil Šotimaad külastada

aitäh fotograaf Ristikivile!

Lossi peaaedniku elumaja, mis oli juhuslikult koduks ka ühele õpetajale, ühtlasi aedniku naisele

lossile "Head aega!" ütlemas

Teine loss, mida külastasime, Caerlaverock Castle, on aga pärit juba 14. sajandist ning õigupoolest on lossist tänaseks alles jäänud vaid varemed. Suursugune ehitis on ümbritsetud vett täis vallikraaviga, pisut jäi mulje, nagu asuks ta keset järve. See ehitis olevat ilmekas näide Šotimaa ehituskunsti ajaloost.

Kahju, et teisest lossist läbipõikamine nii üürike oli..

Šotimaa on eriilmelise looduse, arhitektuuri ning kultuuri pärast koht, mis kindlasti väärt külastamist!

Lisette Tiganik

Šotimaa - lambad, lossid ja ootamatused

Projekti uue kooliaasta uus etapp viis minu, Eeva, Elisabethi, Heidi, Heido ja Lisette Šotimaa väikelinna Thornhilli. Minu jaoks oli vahetusnädal mõnus rohi tavaliselt umbes novembrikuus tekkiva koolitülpimuse ennetamiseks, seda enam, et juba algusest peale ei läinud nii mõnigi asi nii, nagu eeldatud...

Esmaspäev, 7. november, kell 8.15, Tallinna lennujaam

Longime pisut unistena turvakontrolli poole, Kalevi šokolaadid ja Joiki lõhnaküünlad kohvris loksumas. Meie isiklik "reisikorraldaja" õpetaja Ristikivi astub rivi eesotsas, soni peas. Kuulsuste seina juures viib ta läbi ka väikese virgutava ühiskonnaõpetuse tunni.

Eesti ilmale omaselt lükkub meie lend algava minilumetormi tõttu edasi, jõuame oodates järgi proovida kõik lennujaama kõik kõige mugavamad istmed, loopida Postimehe paberlennukeid ning kinnitada ärikontaktide seinale Miilangu QR-koodi. Kaotamata usku meie uude rahvuslikku lennufirmasse, pidime Amsterdamis maandudes siiski tõdema, et olime Glasgowi lennule hiljaks jäänud. Lõpuks Šotimaa pinnal, rabas meid suure linna kirju, suhteliselt multikulti tänavapilt ja raudteejaama King's Crossi moodi õhkkond. 

Lennart Meri lennujaamas võiks vabalt terve päeva sisustatult mööda saata

Amsterdam-Glasgow lennul jõime esimest korda vett jogurtitopsidest

Kaks päeva enne

Juba esimesed Glasgow' tänavad pakkusid küllaldaselt nägemis-ja haistmiselamusi

Jalakäijate tänav

Istusime pooleteiseks tunniks rongile, kus lõime esimesed verbaalkontaktid ka kohalikega - keset kaardimängu pöördus meie poole üks mootorratturirõivastes keskealine õllekõhuga härra, kes mingil põhjusel pidas vajalikuks välja osutada, et Lisette käes on ace of spades. Ta pidi seda oma esmaklassilise šoti aktsendi tõttu küll kordama, kuid kui meie segaduses nägude hulgas siiski ühtki Motörheadi fänni ei paistnud olevat, pöördus ta tagasi oma naise poole ning jõi marjamaitselist siidrit edasi.

Siis, kui sul on Ace of Spades

Dumfriesi rongijaamas (suurem linn Thornhilli lähistel) ootasid meid viis elevil ning silma järgi pisut nooremat tüdrukut, kes meid siis omavahel nimedes selgusele jõudes ära jagasid ning kaasa võtsid. Mina ise olin sattunud elama sinnasamasse linna ning ainuke viivitus koduteel oli peatus kohaliku Fish&Chipsi putka juures, kuna meie jaoks plaanitud ühisele pitsasöömisele me lihtsalt ei jõudnud..

Esimene mälestus minu nädalaajasest suburban-kodust on trepialuse konku olemasolu, seejärel suhteliselt jahedad toad. Ülimaitsva ja suure kala pingutustega lõpetanud, ajasin veel tunnikese oma hosti Sarahiga juttu ning uni tuli jahedas toas paksu teki all äraütlemata magus.

Kuidas meid koolis vastu võeti, kui hoolsalt me projektitööd tegime ning mitu kummitust me lossidest leidsime - loe juba lähipäevil!!:))

Ulm

Kolmapäev, 11. mai

Hommikul tegime projektitööd edasi ja hakkasime vaikselt nendega valmis saama. Pärast lõunasööki sõitsime rongiga Ulmi, seal tutvustati meile vanalinna ja Ulmi toomkirikut, mille kõrgus on 161,5 meetrit. Muidugi osteti meile kohe pilet ja kästi üles minna. 1 aste- kõigil on tujud rõõmsad ja meel hea. Aste 1057 kõigil olid jalad läbi ja me ootasime juba torni tippu, kuna see küll läbi saaks. Ülevalt avanev vaade oli väga ilus ja siis hakkas tagasitee alla. Me olime mingil hetkel nii meeleheitel, et hakkasime laule laulma. Kõigil olid peale seda jalad valusad ja me saime korraliku jalatrenni. Pärast seda tutvustati veel natuke linna ja siis oli vaba aeg. Käisime linna peal poodides ja kohvikutes  Tagasi jõudsime täpselt õhtusöögiks, aga üllatus üllatus, suurem osa õhtusöögist koosnes saiast. Õhtul hakkas ilm halvaks kiskuma ja õhtu tegime omi asju või suhtlesime teistega.

Siim Nõmmiste

Becka Beck ja Food Court

Teisipäev, 10. mai

Hommikul jätkasime kolmes rühmas oma projektitööde tegemist. Pärast lõunasööki sõitsime pagaritöökotta Becka Beck, kus meile tutvustati nende firmat ja küpsetiste tootmisprotsessi. Seejärel saime ise teha soolakringleid (Saksamaa ühed levinumad küpsetised). Saiakeste küpsemise ajal saime proovida sealseid kooke. Soolakringlid valmis, sõitsime tagasi kooli, kus koos õhtusöögiga toimus ka eesti ja saksa rahvustoitude maitsmine. Saksa toitudest olid valikus näiteks valged vorstid ja meie küpsetatud soolakringlid, meie pakkusime Eesti maiustusi, juustu astelpajumoosiga, maasuitsusinki ja teisigi põnevaid eesti toite.

Esimene projekti tööpäev Saksamaal

Esmaspäev, 9. mai

Esmaspäeval oli meil ametlikult esimene tööpäev. Peale hommikusööki suundusime kooli raamatukokku ja tutvustasime ennast tervele projektigrupile. Seejärel tutvustasid saksalased meile oma koolikompleksi. Meile näidati nende õpperuume, sööklat, ühiselamuid, jõusaali ja õpilaste vaba aja ruume. Saksamaal oli kombeks anda ka teist hommikusööki. Peale teist hommikusööki pandi töögrupid kokku ja asuti tegutsema. Töötasime ligikaudu 2,5 tundi ja peale seda ootas meid juba lõuna. Õhtupoole suundusime rongiga naaberlinna Blaubeurenisse. Külastasime linna keskaegset kloostrit, vaatasime Blau jõe allikat ja lõpetasime väljasõidu jäätise söömisega. Tagasijõudes ootas meid juba õhtusöök ning seejärel oli meil õhtu vaba.

Beatrice Veidenberg

Bodeni järv

Pühapäev, 8. mai

Pühapäeval oli meil äratus juba seitsme ajal, sest hommikusööki pakuti poole kaheksast. Pärast hommikueinet, kell 8, tulid kooli juurde ka Tristan ja Siim koos oma hostidega ning koos õpetajatega sõitsime Bodeni järve äärde. Sõit kestis kaks tundi ning kella kümnest alates saime uudistada Mainau saarel, mis on imekaunis, täis erinevaid taimi ning ehitisi. Ilm oli selle päeval väga soe ning päikseline. Pärast üsnagi väsitavat 4-tunnist ringkäiku saarel sõitsime edasi Meersburgi, kus anti meile jällegi aega iseseisvalt ringi vaadata. Saime istuda järve kaldal ning nautida vaadet kauguses paistvatele Alpidele. Kella nelja paiku hakkasime tagasi Schelklingeni sõitma ning olime tagasi täpselt õhtusöögi ajaks. Hiljem toas peeglisse vaadates oli näha, et terve päev päikese käes olemist on nahale oma jälje jätnud. Uni tuli ka sel õhtul kiiresti, sest tegevust oli olnud küllaga. 

Brenda Tarn

Esimene päev Saksamaal

Laupäev, 7. mai

Oma reisi Saksamaale alustasime Tartust juba 2.30, sest lennuk Münchenisse väljus kell seitse. Viiest lennujaama jõudes andsime ära oma pagasi ning seejärel oli meil 2 tundi aega Tallinna lennujaamas ringi vaadata. Sõime varajase hommikusöögi ning varsti oli käes aeg lennukile suunduda. Enamuse lennuajast kasutasime magamiseks, kuna eelnev öö oli olnud unetu, et ikka õigel ajal bussile jõuda. Saksamaale jõudsime kohaliku aja järgi 8.20. Lennujaamast sõitsime rongiga edasi Münchenisse, Pasingi linnaossa, kus istusime ümber ICE kiirrongile. Tunni pärast olime juba Ulmist, kust viimane rong viis meid Schelklingeni, kuhu jõudsime poole ühe ajal. Rongijaama olid meile vastu tulnud õpetajad ning Siimu ja Tristani nädalavahetuse hostpered. Poisid läksid oma peredega kaasa ning mina, Beatrice ja Ode sõitsime Urspringi kooli juurde, kus meid majutati kahetoalisse korterisse, mis oli meie kodu terveks nädalaks. Pärast asjade lahtipakkimist juhatasid Lea ja Josie, tüdrukud, kes ei olnud sellel nädalavahetusel väljasõidul, meid poodi. Õhtupooliku veetsimegi kooli juures jalutades ning erinevaid saksa toite proovides. Kella kuuest sõitsime kõik koos aga Ehingeni, kus toimus Saksamaa tugevuselt teise korvpalliliiga finaalmäng Urspringi ja Frankfurdi vahel. Mäng oli pingeline, kuid kohalike rõõmuks võitis meistritiitli Urspringi meeskond. Terve päev oli täis tegevust ning õhtul voodisse minnes tuli uni silmapilkselt, sest päev oli olnud väga pikk.

Brenda Tarn