aparaadid ja küpsisetort ehk ettevõtlusest Eesti moodi

möödunud nädal oli täis jällenägemisrõõmu, uusi väljakutseid ja šoti aktsenti - Tartus olid külas meie projektipartnerid Šotimaalt, kellega ise juba möödunud novembris tutvunud olime. Kuigi nende siinveedetud aeg oli üsna üürike, andsime võõrustajatena endast parima, et mahutada sellesse korralik Eesti-kogemus, reisi rõhk oli sõnal "ettevõtlus".

Teisipäevasele saabumisele järgnesid traditsiooniline koolituur ning Tartu rahva suure uhkuse, Eesti Rahva Muuseumi külastamine. Omast kogemusest mäletasime, et šotlased küll erilised muuseumifännid ei olnud, kuid tore giid oli nende enda sõnade kohaselt selle käigu täitsa meeldivaks muutnud. Samuti kiitsid nad suurt ja uhket maja ennast.

lambakoer Heido esimene tööots - šotlased bussijaamast HTGsse! 

ei ole meie veel näinud, et keegi õpetajate toast NII õnneliku näoga välja oleks tulnud...

Kolmapäev viis meid koos külalistega iga Eesti gümnasisti Mekasse - Vargamäele. Kirjaniku elu ja lugu üksi oleksid nende jaoks ehk pisut igavaks ja tähtsusetuks jäänud, kuid koos talumajapidamise ja rabamatkaga oli seegi väljasõit asja ette läinud. Samuti pidasid nad klasside ettekandeid äärmiselt lõbusateks, kuigi nad neist sõnagi ei mõistnud. Meie suureks üllatuseks sõid nad kõik ka suure isu ja kiitusega mulgiputru, hapukoore jätsid küll puutumata...

Sama päeva õhtul viisime šotlased tutvust sobitama Aparaaditehasega, täpsemalt selle ühe söögikoha Trikster Tihasega. Sealsed burgerid, bataadifriikad ja toitude hinnad panid nad vaimustusest peaaegu käsi plaksutama ning taldrikud tühjendati kiiresti.

Jalutuskäik õhtusele Toomemäe nõlvale neid niisama palju ei vaimustanud, seda enam, et vaate nautimisse sekkusid mõned võrdlemisi lõbusas tujus tudengid, kellel just parasjagu rebaste ristimine käsil oli. Viisime nad varju Toomkiriku varemetesse, mis neile samuti üsna sügava mulje jättis. 

 pooleteisetunnine sõit Vargamäele läks üsna libedalt

raba libedaid laudteid nad just ei nautinud, aga eluga bussi tagasi jõudes olid rõõms

Täis kõhud Aparaaditehases

Neljapäev pakkus põnevust nii külalistele kui võõrustajatele - nüüd asuti Aparaaditehast põhjalikumalt avastama. ringkäik algas Erinevate Tubade Klubist - tavaliselt on seal eksperimentaalse teatri saal, sel hetkel aga hoopis Tartumaa haridustöötajate seminar. välisjalanõude vahetamine toasusside vastu ning erinevate elutubade kaudu loodud saalikujundus olid vaid ebatavalise kogemuse algus. Seejärel nägime hoone renoveerimata osa - mõned aastad tagasi oli terve vabrik selline. Nüüd on sinna loodud aga idufirmade kontorid ning erilise vindiga disainipoed ning söögikohad. Võõrustajad ise on arvamusel, et see kompleks on üks parimaid kaasaaegse ettevõtluse erilisi näiteid, mida Lõuna-Eestist leida võiks. Üks šotlastest ütles pärast elamust ausalt välja: "I f*cking love this country!" 

Sama suhtumist võis aimata ka meie ringkäigu viimases osas - trükimuuseumis, kus igaüks sai kujundada ja meisterdada päris oma märkmiku. Mitme külalise meistritöö kaanel troonis suur süda kirjaga ESTONIA. ka kohalikest ei olnud keegi varem muuseumit külastanud ning vanade trükitarvete ja paberimaterjali vahel oli uudistamist küllalt. 

Päeva teine pool möödus külalistel Ahhaas - kohas, kuhu minemisest ükski eestlane väga vaimustuses ei olnud. Ilmselt on asi selles, et iga tartlane on seal käinud nii palju, et kordi kokku lugeda ei jaksa. šotlased tulid sealt tagasi aga ülimas vaimustuses. neid oli sealt lausa nii raske ära saada, et isegi õhtusöögile jõudsid nad pool tundi plaanitust hiljem. Kuna neile oli aga keskuse tõesti meeldinud ning see oli ühtlasi ka nende viimane õhtu Tartus, ei pannud keegi neile ka pahaks.

Erinevate Tubade Klubis koos Tartumaa õpetajatega

külalised said ka ise käe paberiseks

muuseumikass Gutenberg disaininõuandeid jagamas

Reede, viimase päeva hommik oli üks töisemaid - valmisid arvustustelaadsed artiklid eelmise päeva tuuri kohta Aparaaditehasesse ning kuulati esitluste Eesti õpilasfirmade süsteemist. Fotodest slaidishowde koostamise asemel otsustasime võtta nädala kokku ühisaktsiooni - küpsisetordiga. Šotlased näitasid selle äärmiselt keeruka desserdi valmistamisel üles äärmist vilumust ning seninägematut meeskonnatöö oskust. tordi ja kohviga oli hea korraldada ka tagasivaatamine nädalale. Kõik nõustusid, et vaatamata väikestele viperustele olime hästi hakkama saanud. Kuna tegemist oli ka juba teistkordse kohtumisega, tundsid kõik, kui hästi oleme tegelikult klappima hakanud. Viimase suure üllatusena enne bussileasumist viisime külalised ka kooli katusele - privileeg, mis sugugi kõigile osaks ei saa. pärastlõunal asusid šotlased teele Tallinna poole, kus neil oli veel pool päeva ringiuudistamiseks, et juba laupäeva hommikul minema lennata.

Estonia 101: learn how to make a "küpsisetort"!

külaliste katuseleviimist ning ka elusalt alla tagasitoomist peavad ka korraldajad üheks oma suurimaks triumfiks nädala jooksul

nii pooletunnise kui ka nädalase töö viljad - küpsisetort ja õnnestunud projekt!!

Selliste projektide puhul on üks suur osa alati üritused, tegevused ja otsesed, paberile kirja pandud tulemused. Teine pool - omavahelised vestlused, juba tekkima hakkavad mälestused ja külaliste vahetud emotsioonid on aga midagi, mille pärast inimesed tegelikult projektides osalevad.
Näeme veel, sõbrad!