Silm silma, reis reisi vastu

Nagu ka Eestis olime meie Henriga ainukesed, kes ei läinud ühel päeval terve grupiga seiklema, olime ka Belgias need, kes ei läinud teistega Brüsselisse. Tegelikult see oli minu otsus, kuid eks Henri ei varjanud ka seda, kuidas talle üldse Brüssel ei meeldi. Eelmisel õhtul sai Henri teiste belglaste käest ikka korralikult sõimata ka, et ma ei lähe grupiga Brüsselisse. Mul oli taas lõbus vaatepilt. Samal ajal kui Helene kaotas Brüsselis terve meie grupi ära vaatasin mina Henri korvpallimängu. Ta tiim kaotas, kuid Henri oli enda tiimi parim mängija. (Miks ma ei imesta… Ta on parim kõiges.) Edasi me läksime ta ema ja isaga Knokkesse ZWIN loodusparki. See nimi ei jäänud mulle mitte kuidagi meelde. Me vaatasime seal linde ja jalutasime ringi. Tuleb välja, et toonekured on belglastele haruldane nähtus. Väga mõnus oli! Veetsime seal paar tundi. Selle aja peale oli Helene Brüsselis üles leitud! Igastahes me läksime edasi ranna juurde pannkooke sööma. Tahtsime vahvleid, kuid neid ei olnud seal. :( Siis läksime koju, sõime jälle ning läksime siis ülejäänud grupiga kohtuma bowlingus. Seal me saime Henriga olla lühikest aega, sest me liitusime liiga hilja, aga meil oli ikka lõbus. Me saime näha seal ka esimest korda teisi ERASMUS belglasi ning nende õpilasi. Enne kui meie, taas viimased, ära koju saime, viskasime paar hundiratast ja kätelseisu tänaval, ning varsti juba olimegi oma voodites, oma tubades, kus oli mingi asjaolu tõttu alati külm.

-Mariette

Unustatud Belgias

Paar päeva enne Belgiasse minekut saime sealse ülesande informatsiooni teada ja kõik ei olnud just vaimustuses sellest. See oli põhimõtteliselt nagu õpilasfirma tegemine meie mõistes. Samal ajal me ka arutasime, mida oma belglastele kingiks viia Eestist. Kõik viisid šokolaadi ja mõne asja lisaks. Minu ema arvas, et oleks naljakas kinkida purgi mu ema tehtud kurke, sest talle nii maitsesid need kui ta oli Eestis. 17ndal märtsil läks 10.30 buss Tallinna lennujaama, kust siis läksime lennukile. Saara kartis lennukit seega see oli minu jaoks väga lõbus lend. Eks ma muidugi natuke nalja pärast hirmutasin ka teda. Jõudsime õhtul Belgiasse. Mina ja Saara sõitsime ühe Louise ja tema õde ja õemehega Wareghemi, kus siis teised pidid vastu tulema. Teised Eestlased läksid õpetaja autoga. Natukene irooniline oli see, et Eestis jäime mina ja mu belglane Henri alati hiljaks ning nüüd siis kui ma jõudsin Belgiasse ta unustas mu ära. Okei tegelikult nii hull asi polnud. Ta oli kellaajast valesti aru saanud. Õnneks me oleksime niikuinii läinud Aline’i poole hiljem, seega ma läksin praegu otse Aline’i ja Katiga Aline’i juurde. Aline’i poole jõudes olime Katiga vaiustuses. Nii fantastiline ja suur kodu. Meil oli natuke piinlik, sest et meie kodud kokku ei moodustanud ka veerand tema kodust. Me tutvusime Aline’i vanemate ja ta isa naisega ja nende sõbrannaga. Nad olid väga toredad! Varsti hakkasid teised ka kohale jõudma ja Aline’i isa grillis vorste. Me mängisime mänge ja laulsime karaoket ja see oli väga lõbus reisi algus.

-Mariette

23.03

Viimasel päeval pidime kõik ärkama juba päikesetõusu ajal, et jõuda rongile, mis viiks meil Brüsselise lennujaama. Kogunesime kõik koos vanematega rongijaama, et head aega öelda. Tegime grupikalli ja -pildi ja asusimegi enda kohvritega teele. Projekt oli läbi saanud!

22.03

Neljapäeval oli hommikune ja lõunane rutiin selline nagu ikka. Pärast lõunasööki läksime väljasõidule Ghenti. Ghentis oli meil palju vaba aega, mis oli hea, sest sai hästi rahulikult võtta. Käisime läbi kõik lahedamad poed, istusime kohvikus, vaatasime vaatamisväärsusi ja grafiti tänavat.

Sellest päevast ongi vist rohket pilte, kui kirjeldust.

Õhtul läksid kõik oma kodudesse, et perega viimast korda õhtusööki koos süüa ja vara magama minna, sest järgmine hommik pidi juba varakult rongijaama minema.

21.03

Kolmapäeva hommikul tegelesime taaskord paar tundi enda projektitöödega. Sellele järgnes rutiinikohaselt lõuna koolisööklas. Kõhud täis, istusime kõik bussi, et sõita KULAK-i- ühte Belgia ülikooli. Seal kuulasime ühe kohaliku professori tutvustavat kõnet KULAK-i kohta ning pärast seda saime ise koolipeal ringi vaadata.
Järgmisena sõitsime natuke edasi, et vaadata ühte valmivat ülikoolihoonet ja seal sees ringi käia. Kuna sees käis täies jõus ehitustöö, said kõik huvilised kohe enda ala spetsialistidelt ka ehituse kohta täiendavat infot küsida ja mõnda asja lasti meil ka ise proovida.
Peale harivat väljasõitu saabusime tagasi Waregemi, kus läksime ühte kohalikku baari päevadiskole. Sinna kogunesid ka kõik teised delegatsioonid, nii, et see oli suurepärane võimalus sõbruneda veel täiesti uute inimestega. Pärast diskot läksime kõik koos Trefferisse õhtust sööma.
Peale õhtusööki läksime Eesti ja meie Belgia delegatsiooniga ühe belglase juurde niisama õhtut veetma. Istusime tema aiamajakeses ja rääkisime niisama juttu.

Neljapäev

... jäi aga vaid hommikusöögiks ja hüvastijätuks bussijaamas. Belglased alustasid sõitu kodu poole ja meie, eestlased, jäime ootama oma külaskäiku.

Kirke

Kolmapäeval

... pidime andma viimase lihvi oma videoprojektidele. Harjutasime süžeed läbi, tegime viimased parandused ja filmisime oma kolme päeva töö üles. Valminud videosid on võimalik vaadata youtube’s. Ühe grupi video annab nippe, kuidas vabaneda nutisõltuvusest ja teine sotsiaalmeedia kasutamisega seonduvatest probleemidest ning ohtudest.
Pärast lõunat avanes võimalus käia mänguasjamuuseumis, mille külastus teisipäeval ära jäi. Pärast seda suundusid kõik koju, et veidi hinge tõmmata, ja saime kl 18 koolis taas kokku, et üheskoos õhtust süüa. Kostitasime belglasi traditisioonilise Eesti sünnipäevatoiduga - kartulisalati, vorstikeste ja kringliga. Menüü sai palju kiidusõnu!
Projektinädala võimsaks lõpuks oli Trad.attacki kontsert Athena keskuses. Belglaste grupi emotsioonid selle kontserdi osas varieerusid - mõnele meeldis väga, teise näolt peegeldus kontserdi vältel sügav tüdimus. Ent meeldejääv lõpp oli see kindlasti.

Kirke